Sel õppeaastal on mul väga rasked reeded.Kõigepealt juba sellepärast, et mul on siis pikk päev – kuus tundi järjest. No neljapäev on ka päris raske (isegi seitse tundi järjest ja kridoris korrapidamine), aga reedel on viimane tund ühe väga keerulise poisiga.
See pole mitte too, kes mulle ägedusehoos kallale tuli, vaid üks teine, aga samuti väga äge viiendik. Ta on üksinda rühmas ja teda ei lasta garderoobist üksi kaugemale liikuda, sest ta võib teel klassi mitu pahandust korda saata. Ja on saatnudki.
Sel seedel kulus mul veerand tundi meie kirjandustunnist tema rahustamisele, veerand tundi saime kenasti tööd teha ja viimane veerand tundi tuli jälle teda rahustada.
Tundi tulles hakkas poiss südamest ja vihaga nutma, sest talle oli tema sõnul ülekohut tehtud. Mind on hoiatatud, et teda ei tasu tõsiselt võtta, aga millegipärast ma arvan, et tal oli tõsi taga, ta ei näidelnud. Kardan, et temasse suhtutaksegi nii, et kui mingi jama on, siis on tema süüdi. Mina püüan võtta teda (ja kõiki teisi õpilasi) puhta lehena ja eeldades, et inimene on loomult hea (mis sest, et laisk :-)). Eks hea sõna võidab võõra väe, nagu just viiendas klassis õppisime.
Kui ta oli rahunenud, siis tegime super kenasti tööd. Õnneks on ta arukas poiss.
See kestis paraku ainult veerand tundi, sest ta ei jaksanud enam. Ta ei suudagi kaua paigal olla ja keskenduda. Püüdsin teda veel rahustada ja mingit tööd teha. Vahelduva eduga see õnnestus ka.
Niisiis lõpeb mul reede suure pingutusega: veena, meelita, kavalda, ole diplomaat, läbirääkija, siis katsu ka õpetada ja hinne välja võluda, ole valvas, mis järgmisena juhtuda võib jne jne. Riidlemise, kärkimise, ähvardamise või muu sellisega ei saavuta muud kui vastupidist efekti.
