Kevadkontsert

Lastega Tartus teatris

Osalen oma õpilastega jõudu mööda Lugemisühingu projektis "Lugeda on mõnus" ja käisime reedel selle raames 5. klassi õpilastega Tartus teatris.

Lavastuse kohta vaata siit: http://www.vanemuine.ee/kuidas-kuningas-kuu-peale-kippus

Sain peksa. Koolis

Juhtus nii, et üks 5. rühmaõppe poiss ärritus, sest pidime raamatukogus kirjandustundi alustama ja ta ei saanud enam koomiksit lugeda. Teine poiss tõmbas talt koomiksi käest ja too õnnetu hakkas siis teda sellepärast peksma.
Läksin vahele ja sain ise hulga valusaid obadusi: alguses vastu käsi, siis kõhtu ja lõpuks jalgadega vastu jalgu. Vihast ja ärritunud poissi on väga raske taltsutada, ta ju rapsib ohjeldamatult igale poole. Raamatukoguhoidja tuli ka appi, seejärel õppejuhataja. Aga ma jõudsin veel hoope saada, sest olin talle ju kõige lähemal. Päris valus oli. Vahepeal tõusis poiss jalgupidi toolile püsti. Rebis töö, mille talle andsin, pooleks, loopis pastakat, mille talle andsin. Tahtis suure potilille laualt maha lüüa. Ja nii edasi.
Kole kogemus. See ei olnud mitte politsei, vaid arsti kompetentsi kuuluv juhtum.

Olin esimese klassi õpetaja

Asendasin täna ühe tunni esimese klassi õpetajat, sest tema tegi minu üheksandikele etteütlust.
Esimese klassi õpetaja on minu üheksandike logopeed ja logopeedid peavad septembri alguses tegema õpilastega etteütluse. Arvasime, et etteütlus saab veerand tunniga valmis – üheksas klass ju –, aga nad otsustasid meelega viivitada ja nii kulus selleks terve tund. Paras! Selle võrra jäi rohkem kodus õppida!
Aga mina lugesin esimesele klassile "Lottet". Küll oli naljakas. Mitte lugemine, kuigi see oli ka vahva kogemus: lugeda ilmekalt võõrast teksti. Hoopis lapsed. Alles lasteaiast tulnud. Ja küll oli neil raske terve tund kuulata. Kui oleks teadnud, et terve tund kulub, oleks muidugi teistsuguse plaani välja mõelnud. Ma ei sobi ikka pisikeste õpetajaks, õigupoolest on viiendikud ka veel päris titad (vabandust, aga üldse mitte pahas mõttes).