Viiendikud märatsevad jälle

Viiendikel oli kehv nädal. Täna oli eilne peksja küll rahulik, aga see-eest esines kaks teist poissi.
Üks viienda klassi poiss mossitas pingis, ei tõusnud tunni alguses püstigi, vaid loopis õppevahendeid suure hooga põrandale laiali, peaaegu oleksin pihta saanud. Läksime klassiga raamatukokku kirjandustundi tegema, et seal teatmeteoste kasutamist harjutada, too poiss aga ei tulnudki pingist välja.
Viimases tunnis laamendas üks rühmaõppe viiendik. Virutas koolikoti keset klassi maha ja karjus, et tema ei viitsi. Eks tuli teda rahustama hakata. Pool tundi läks vahelduva eduga selle peale. Iga natukese aja peale huilgas, et ei viitsi jne. Katsu siis tööd teha, niigi tal üks keele- ja üks kirjandustund nädalas.
Üks viienda klassi tüdruk hakkas raamatukogus nutma, sest ta ei osanud võõrsõnade leksikonist sõnu otsida. Selge see – keegi ei osanud, selleks me sinna läksimegi ju.
Õpetaja peab igal hetkel igasugusteks äärmusteks valmis olema ja kogu aeg rahustama, lohutama, veenma, meelitama, innustama ja mida tahes. 45 minutit järjest umbes kuus korda päevas.