Kui ma oleksin üks pisikene tähekene taevas, siis ma arvan, et kõik oleksid õnnelikud. Minagi oleksin õnnelik, sest siis ma saaksin näha kõiki oma kõige kallimaid inimesi, keda ma saan näha ka inimesena, aga siis, kui ma oleksin tähekene taevas, siis keegi ei vaataks minu poole ja mul oleks hea olla.
No mõelge vaid, kui ma oleksin üks täht, näiteks sabaga ehk langev täht. Kui ma see oleksin, siis saaksite iga öö, kui on selge taevas, minult midagi soovida ja ma täidaksin ka seda. Tegelikult oleneb soovist ja inimesest, kes seda sooviks.
Vahel ma tahaksin olla täht, et ma saaksin unustada inimesi, kes on mulle haiget teinud.
Vahel olen ma mõelnud, et kui ma oleksingi tähekene, siis võiks olla nii, et kui ma tahaksin kellelegi midagi öelda, mida olen pikka aega tahtnud teha, aga pole võimalust, siis võiksin ma muutuda vahepeal inimeseks ja siis tagasi täheks. See oleks tegelikult päris lahe ju.
Samas oleks täht olla ka halb, sest siis ei saa teha paljusid asju, mida saab teha siis, kui oled inimene! Ei saa näiteks muusikat kuulata, õppida, käia, joosta, hüpata ja paljude kallite inimestega silmast silma rääkida. Saad ainult lennata ja vaadata neid, kes sinust maha on jäänud!
Mina sellest ei hooliks, sest mina tahaksin ikkagi täheks muutuda, kuigi samas ma tean, et see pole võimalik. Kes ütles, et unistada ei või? Mitte keegi! Nii et ma unistangi sellest, et saaksin muutuda täheks!
2011. aasta II poole teatriskäigud
12 aastat tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar