Evelin (9.b): "Kui ma oleksin pöialpoiss"

Ühel hommikul üles tõustes ja aknast välja vaadates tulin ma mõttele, milline näeks minu elu välja siis, kui ma oleksin pöialpoiss. Kindlasti näeksin ma teisi inimesi suurte ja hiiglaslikena, sest ma ise oleks väga-väga väike. Kindlasti ei elaks ma korrusmajas, vaid oma väikeses majakeses või kusagil lille sees või puulehe all. Inimesed mind ei näeks, aga mina neid näeksin: ma näeksin nende toimetusi ja tegemisi.
Aga siis tekkis mul küsimus: mida ma saaksin pöialpoisina teha nii, nagu ma praegu teen? Koolis käia ma ei saaks, lasteaias käia ma ei saaks, tööl käia ma ka ei saaks. Nii nagu ma sõpradega praegu väljas käin aega veetmas, korvpalli mängimas, kinos – seda ma ka teha ei saaks. Ei saa minu sõbrad minuga mängida ega aega veeta, kui olen tilluke-tilluke.
Aga igal asjal on ka head küljed. Võib-olla saaksin ma pöialpoisina maailma paremaks muuta ja halbu inimesi paremale teele viia. Kuna pöialpoisil on ka võluvõimed, saaksin kindlasti ära hoida sõdu, näljahäda, saaksin aidata hädas olevaid lapsi ja muudaksin maailma ilusamaks ja lillelisemaks. Materiaalselt oleks pöialpoisi elu kindlasti kergem, ei ole vaja oma kodu eest üüri maksta. Ja et pöialpoiss on nii väike, mahuksin ma ka igast praost sisse ning mul ei oleks vaja isegi kino eest raha maksta, kui vaid seal käia saaksin.
Aga kui asja üle väga hästi järele mõelda, meeldib mulle elada ikka sellisena, nagu ma praegu olen. Tahan endiselt oma sõpradega väljas käia, koolis käia, õppida ja ka elus kuhugi edasi jõuda, kuigi praegune elu nõuab väga palju tahtejõudu ja pingutust... Sest kokkuvõtteks on praegune elu põnev.